LEMBIT ROOSILEHT

Elu ühes päevas: Lembit Roosileht

Madis Jürgen

Artikkel avaldatud Eesti Ekspressis, 11. november 2013 

Lembit Roosileht (51) jäi kaheksa aasta eest suhkruhaiguse tagajärjel
pimedaks. Käis koolitusel, õppis masseerijaks, läks
ettevõtluskursustele, ja nüüd on tal omaenese massaažisalong.

“Argipäeval olen kuuest üleval – naise telefon ajab üles. Riided leian
ma ise ja riidesse saan ise, aga keegi peab pärast üle vaatama, et kõik
oleks korras ja et värvid sobiks...

Kohvi ja muu söögiga saan ka ise hakkama. Kuigi selleks ajaks, kui ma
saan ülevaate olukorrast külmkapis, on mu näpud juba nii moosised, et kui ma
nad puhtaks limpsin, on kõht ka ilusasti täis.

Kui abiellusin ja olin naiivne noor mees, jäi mulle sisse harjumus, et
pühapäeva hommikuti viin kohvi ja võileivad abikaasale voodisse. See
komme on mul tänini.

Massaaži teen Kõo vallamajas, Võhma kultuurikeskuses ja Kolga-Jaani
sotsiaalmajas. Kui abikaasa läheb Võhmasse tööle (ta töötab kooli
raamatukogus), võtab ta mind auto peale, aga juhtub, et sõidan ka bussiga.
Kolga-Jaani saan õpetajaga, kes seal tundi annab ja mu tee äärest peale
korjab.

Mu jalad tunnevad teed, mu nina nuusib ja kõrvad kuulevad.
Ma oskan kuulata paremini kui nägija. Kasutan kõiki tajusid. Üks kord
ajan kohvitassi ümber, järgmine kord olen tundlikum ja õrnem. Õpin tundma
tassi raskust, kuulma häält, kuidas kohv tassi täidab. Ma tajun inimese
hingamisest, kas ta sirutab mulle tervituseks käe. Kui tunnen, et ta
seda teeb, sirutan enda käe vastu.

Mäletan, kust läheb tee üles, kust keerab paremale, kus lõpeb killustik,
kus algab kruus. Kõik teed, mida ma kasutan, on mul peas.

Vahel siiski ka eksin. Piisab, kui võtan vale suuna. Ükskord avastasin
ennast garaažide tagant võpsikust. Ei saanud üldse aru, kus ma olen, ja
paanika tuli peale. Tallinnas olen avastanud, et kõnnin keset sõiduteed
(Odra tänaval), autod võtavad hoo maha ja liiguvad aupaklikult mööda.
Reedel lähengi jälle Tallinnasse koolitusele. Bussijaamast kõnnin Tartu
maanteele, istun trammi peale, sõidan Tondile. Pole midagi keerulist. Ja kui vaja,
siis inimesed aitavad.

2005 jäin ma pimedaks, 2006 lakkasid mu neerud töötamast. See oli aeg,
kui olin täiesti läbi, ei julgenud minna inimeste hulka, olin kõigele käega
löömas. Aga bussijuht Mati, kes mind poolteist aastat järjest ülepäeviti
dialüüsi sõidutas (enne neerusiirdamist), susis tagant: võta teiste
pimedatega ühendust, tee midagi nendega koos, ära anna alla!

Mati on ise ratastoolimees ja tema eeskuju aitas mu sellest august
välja. Nüüd lähen poest mööda, kus eluheidikud õlut joovad ja hüüavad: “Lembit,
kuhu sa lähed?”

Ma vastan: “Bussi peale ja tööle!”

Ma kuulen, kuidas nad oma õllepudeli taga vaikseks jäävad. Ja ma olen uhke – ma
suudan, ma pole luuser! Mul on, mida teistele inimestele jagada, ja see annab mulle
rikka inimese tunde, kuigi ma majanduslikus mõttes pole ju rikas.

15 minutit ettevalmistuseks (ma võimlen oma käed soojaks) ja kell
kaheksa tuleb esimene klient.

Naised olid Võhma saunas ärevalt arutanud – kuidas seal Lembitu silma
all ikka riidest lahti võtta! Pagan teda teab, äkki näeb!? Tegelikult ma ei
näe. Ühe silmaga mitte midagi, teisega näen pisut-pisut valgust.

Panen muusika mängima ja alustan kätega tantsimist kliendi seljal.
Tunnen, kuidas ta mu käte all pikkamisi sulab, kuidas ma justkui voolan tema
sisse, poen tema nahka. Tunnen sedasama mida temagi – ta pingeid, valu ja
energiaringet. Ma häälestan oma liigutused tema pulsi järgi, tekib
harmoonia, kooskõla…

See on ime, mis massaaž inimesega teha võib. Elupõline traktorist,
kuuekümnene mees, käis mu juures neli korda ära ja ta nahk muutus
siidiseks nagu noorel tüdrukul!

Klient on mul laual ka nutma hakanud... Ma küsisin – mis on?
Ta ütles: see on nii hea!

Lõunat ma suurt ei söö, see võtab energiat ja teeb mu lötsiks. Mul on
kokakoolapudel kaasas, millest rüüpan, kui vaja. Päevas võtan kümmekond
tabletti ja süstin ennast neli korda. See käib ruttu. Hetk pärast süstimist ei
mäletagi, kas tegin süsti või ei. Vene ajal olid süstlad nürid, süstimise koht oli
tükk aega valus, lihtsam oli meeles pidada.

Kui on pikk päev, seitse-kaheksa klienti järjest, ja siis lõpuks koju
saan, viskan ennast põrandale pikali ja laman.

Ma annan massaaži tehes kõvasti energiat, aga ülevalt saan ma uut
energiat asemele, nii et kokkuvõttes kauplen kasudega. Ma pole elu sees
ennast nii hästi tundnud nagu nüüd, kui ma massaaži teen.

Õhtul loen kõiki suuremaid lehti – õigupoolest loeb arvuti neid mulle
ette, on selline ekraanivaatlusprogramm. Ja raamatuid loen ka palju, Kristiina
Ehini “Paleontoloogi päevaraamat” on üks viimastest ja see jättis väga
hea mulje.

10–11 paiku lähen magama. Näen unes aegu, kui olin veel nägija. Olen
mõelnud, et need poisid, kes on sündinud pimedana, on õnnelikumad kui
minusugused. Nende poiste jaoks on sõna “ilus” lihtsalt sõna. Nad
teavad, et on olemas punane ja kollane, aga nad ei tea selle tähendust.

Ja ikka – ka mina olen õnnelik! Ma teen tööd, mis mulle meeldib, ja mu
ümber on ilusad ja head inimesed. Mis see siis on? Kas see pole siis Õnn?